Kanisfluh ja Rappenloch

Teise tänase postituse teen pisut mägisemal teemal: meie Kanisfluh elamus ja Rappenlochi jalutuskäik J

Alustuseks Kanisfluh, Alpide üks esimene mägi Au juures ja teiste sõnadega - üks ainukordne kogemus mu elus! Küllap suurest väsimusest ja paarist grammist hirmust tulenevalt ei nautinud ma seda nii suure tuhinaga kui Ene, kuid sellegipoolest olen väga õnnelik kogemuse üle J Okei, Ene puhul annab juba teadmine mäel olemisest talle nii palju energiat ja rõõmu, ühe suurima naeratuse kindlasti J

Minek oli laupäeval ja võrdlemisi spontaanselt. Mõte mõlkus peas juba pikemat aega, aga palju sõltus ilmast. Neljapäeva õhtul andiski meie kohalik kursusekaaslane Carmen teada, et lumi on sulanud, ilmateade lubab parimat ja kas nüüd või mitte üldse! 

Kuna emaga kõik kaasa pakkisin, laenasin spordipüksid ja tuulejope leedulannadelt, jalatsid ja korraliku seljakoti, sõjaväe magamiskoti, mütsi ja kindad sain Carmeni käest. Carmeni elukaaslane oli meile teejuhiks, ta kinnitas, et minek on turvaline ja tema on seda teinud vähemalt 40 korda, alates 16. eluaastast. Niisiis - 17:33 astusime Dornbirnist bussile, sõitsime Ausse, kus ees ootas meid midagi hoopis teistsugust.

Jõudsime kohale, meid võeti kenasti vastu ja asusime teele. Minu suureks rõõmuks 2044 meetrist (Kanisfluh kõrgeim tipp "Holenke") vaid 600m tõusu pidime matkama (1,5-2h), esimesed 700m sai autoga ja Au ise on 700m kõrgusel. Mäekülge mööda üles matkamine võtab ikka päris kiiresti võhmale, aga nagu meie 'giid' korduvalt kinnitas - asi on seda väärt. Etterutates võin öelda - oli küll J Teel kohtasime ka Alpi kaljukitsi ja meie õnneks oli neid sellele mäeküljele kogunenud päris palju. Kuulasime, kuidas nad oma sarvi klõbistasid ja jalutasime neist päris lähedalt mööda. Vabalt elavat looma omas keskkonnas näha on ikka hoopis midagi muud, loomaaias käiguga ei anna seda kuidagi võrrelda.

Mäe tippu jõudsime umbes 10 minutit enne päikeseloojangut. Väga kaunis vaatepilt, mida jagasime paljude teistega, kes Midsummerit ehk aasta pikimat päeva tähistama olid tulnud. Ringi vaadates võis näha palju lõkkeid ümbritsevate mägede nõlvadel, ka meie omal. Päike veeres vaikselt Bodensee taha peitu, pilvedelt peegeldamas roosakas-kuldne kuma. Seisime kõik koos lõkke ümber ja nautisime. Minu ja Ene jaoks oli see ka kui jaanipäeva tähistamine. Järgmine aasta on päris tore tagasi mõelda J

Õnnelikele tippujõudjatele pisteti üks Mohren näpuvahele J

Päike vajumas Bodenseesse

Enne südaööd pugesime magamiskottidesse. Minul kahjuks magamisest suurt miskit välja ei tulnud, vahel oli külm või midagi häiris, korra tundsin kerget lämbumistunnet (tekikott on ju ülepea kinni tõmmatud, pisike auguke õhu jaoks) ja siis oli juba kell 5 ja kõlas äratus. Muidugi, positiivsema nurga alt - ärkvelolek andis mulle võimaluse nautida selget tähistaevast, imetleda Linnuteed, otsida Suurt ja Väikest Vankrit..

 Magamistuba J

5:20 algas päikesetõus. Väga mõnus, lausa fantast J! Vaated olid palju selgemad, näha sai nii Saksamaale, Šveitsi kui Itaaliasse, nii Alpidele, Bodenseele kui väikestele külakestele mäe ümber. Hommikused päikesekiired andsid neile kõigile kerge lisavõlu J

Esimesed kiired...

..ja juba pisut rohkem

Enne tagasiteele asumist soovisin veel ühe asja ära teha. Mitte päris minu checklisti kuuluv, kuid siiski mingi ammune mõte tuli meelde - mis tunne on seista täiesti mäe ääre peal? Mul oli võimalus see järele proovida J Ene ja meie 'giid' jäid maha, mina võtsin ette jalutuskäigu mööda pisikest peenet teeriba mäeküljest välja turritava tipu poole. 

Pildi paremal pool - minu tipp J

Tee servale

Kolmest küljest ümbritses mind vaade otse alla! 1300 meetrit! Need vaated ja teadmine, et olen täiesti mäe serval..põlvedes oli kerge surin täitsa olemas. Vaatasin seal pisut ringi ja istusin maha, et pisut hetke nautida J Praegu, tagasimõeldes, liigitan selle kogemuse parimaks, mis Kanisfluh-l sain J!

Vaateid ja seda tunnet nautimas!

Otsevaade Bodensee suunal

See täpp seal olen mina. Jah, mina!

Tagasitee läks märgatavalt kiiremini. Tegime ka peatuse ühe maja juures ja soetasime tüki juustu kaasa (kingitus meie teejuhilt J ). Väga eriline juust kusjuures. Miks? Sest kaheks kuuks - juuliks ja augustiks - tulevad talunikud oma lehmadega kõrgele mäenõlvadele, kus lehmad söövad puhast, ilma igasuguste kemikaalideta rohtu ja ka taimi, mida mujalt ei leia. Suur osa piimast läheb juustuks, juustu tehakse käsitsi. Nägime ka pisut juustutegemist - kuidas piima kuumutati ja segati. Tuli tehakse alla kusjuures puudega, nii nagu peab J Ehtne Alpi Bergkäse!

Maitsta ma seda konkreetset juustu ei ole veel saanudki, aga kõik teised kohalikud juustud on siin ikka väga mõnusa maiguga! J

Kindlasti külastage järgneva paari päeva jooksul ka Ene blogi, usun, et sealt tuleb üks pisut pikem ja täpsem kirjeldus J

Kõik pildid, mis ma tegin, on võimalik üle vaadata sellele lingile klikates: https://www.dropbox.com/sh/i6ktmd39ny26zvm/AADCQMIGu_E-EjQ9P3q327iNa

Pühapäeva õhtu läks pigem puhkamise alla. Sõitsime korra ka Waldbadi, kastsime end vette ja lebotasime, kuid pikalt ei viitsinud ja eks pisut raske on nautida ka, kui suur väsimus peal on.

Tänane hommik algas aine Gender and Diversity Training viimase loenguga ja ühtlasi ka lõpuhinde väljateenimisega. Ülesandeks oli 1,5h sisustada mingisuguse seotud teemaga. Meie grupp tegi kaks töötuba teemal 'Gender Discrimination', alapeatükkidega 'Differences between men and women' ja 'Discrimination border'. Mainin ruttu ära, et see on ainus loeng, mille puhul ei ole ma kindel, kas õppejõud jäid rahule, muidu on kõik tulemused väga head J

Edasi läks päev pisut toredamas noodis - võtsime suuna kolmekesi, mina, Ene ja Gabor, Rappenlochile (kliki pildigalerii jaoks). Rappenloch on pisut vähem kui 10-minutilise bussisõidu kaugusel Dornbirni külje all ja pigem selline kerge jalutuskäik ülevalt jõe kohalt, väikestest kosekestest mööda ja ümber järve. Hea kerge jalutuskäik, mööda puidust teerada või treppidest üles. Minu õnneks, sest baleriinadest piisas -  ka tossud saatsin emaga tagasi.

Päris omapärane kaljusein, pole sellist varem näinudki

Mingi hetk võtsin varbad paljaks, jalutasin mööda kiviklibu ja läbi vee, tundsin sooja kivi enda jalge all ja nautisin tunnet, kuidas kõik mu sees palju kergemaks läks J Kerge kosutus kehale ka vee abil - nautukene ujusime järvekeses. Vesi oli parajalt jahe, aga ujudes külm ei hakanud. Pikemaks ma küll suplema ei jäänud, tahtsin lihtsalt sellist head loputust ning mõnusat emotsiooni, mille vesi tekitab J

Tagasiteel panime paika plaanid viimasteks päevadeks:

Homme käin ma koolis, kingi pisut komme, kohtume ühe õppejõuga ja õhtul on väike seltskondlik viibimine. Kutsusin meie tuppa väikse erasmuslaste seltskonna, et teha koos midagi toredat, juttu ajada ja üksteise olemasolu üle rõõmu tunda J

Kolmapäeva alustame Enega ühes kohvikus, teeme ühise hommikusöögi. Seejärel veel viimane Farmers Marketi külastus, plaanin soetada juustu ja mureleid. Ei jõua ära oodata! 

Mohreni õlletehasesse me ei läinud, aga poolele teele - Ölzi leivatehasesse jõuame ehk ikka J

Peale lõunat ootab meid ees koolis kõikidele loengutele tagasiside andmine, kohaliku pangakonto sulgemine ja ehk saan lõpuks läbi astuda ka ühest kleidipoest. Dornbirn on selle koha pealt üks päris kummaline koht. Siin on nii palju kleidisalonge, et tahaks lausa küsima minna, et millest nad end üleval peavad? Kleiti ma endale osta ei plaani, tõenäoliselt on need hingehinnaga..aga läbi tahan ikka astuda ja ehk võimalusel ühe  ka selga proovida J

Neljapäeval läheme hommikul Bodensee äärde, taas Strandbadi. Tahan väga nautida selles järvekeses ujumist, eriti just ujuda kaldast eemal oleva platvormini ja sellel peesitada ja puhata J

Õhtul tähistab Mandy oma sünnipäeva ja meie ütleme ühtlasi ka head aega. Reede hommikust alates olen ma valmis võtma jalge alla uue tee, suund Dornbirnist välja ja vaikselt kodu poole J

Kõige paremat esmaspäeva kõigile! J

Päikest! ☼