KOHAL!

Jah, nüüd olengi ma kohal. Täiesti...šokeeriv on see kõik siin. Ja ega siiatulek ka nii lilleline ei olnud. Ma mõtlen emotsionaalselt, sõit kulges kenasti J

Alustuseks katan siis selle tühja koha – kuidas ma Dornbirni jõudsin. Teisipäeval saime teada, et üks rekkamees sõidab Taanist Itaaliasse ja läbi Innsbrucki (Austrias) ning võib mu kaasa võtta. Tsekkisime üle rongiajad Innsbruckist Dornbirni, kõik klappis ning teisipäeva õhtul kella 21 ajal (edaspidi kõik kellajad GMT+1 muidu :D) hakkasime sõitma. Kolmapäev läks Saksamaa läbimisele ja neljapäeva hommikul kell 7 umbes astusin autost maha ja hakkasin rongijaama poole jalutama. Jalutamine on muidugi natuke ilusalt öeldud, arvestades, et mul jätkuvalt üks 30kg-ne Lepatriinu tähelepanu tahab :D

Mainiks veel ära, et vaade oli I M E L I N E! Alustasime hommikusest pilvisest Innsbruckist, sõitsime mööda mäenõlvi tasakesi aina üles, kuni vastu tulid suured hanged ja lähenes pilvepiir ning pool tundi hiljem hakkasime laskuma vaikselt kevadise välimusega ümbruskonda. Päike paistis (vagunis hakkas palav lausa), muru oli õrnroheline, kuid siiski taamal paistsid need mäed oma lumiste tippudega..

Mõned pildid ka (palun vabandust, pildimasin on okei, aga rongi aknad ei olnud nõus diili tegema):

..järsku tekkis selline paks lumi :)

Ja puud olid kaunid valged..

Ja vaade oli lihtsalt super!

Ja siis sõitsime madalamale tagasi...

2 tundi ja 28 minutit ja 11:30 leidsingi ennast ühest Austria väiksemast linnast Dornbirnist. Minu uuest kodust! Emotsioonide juurde tagasiminnes, siis äratulek oli päris raske. Suur hirm teadmatuse eest, turvatunde lõhkumine ja muidugi teadmine, et jälle üks lähedane maha jääb. Aga ma olen tubli tüdruk, nagu Kallis kinnitas mulle, ja ma saan hakkama J

Dornbirni rongijaamast võttis mind peale Fachhochschule Vorarlbergi (ehk FHV ehk minu ülikooli) välisüliõpilaste koordinaator Sabine. Polnud küll nii tore, kui Flensburgi sõita, kus ootas mind tuttav ja veel rõõmsam nägu, aga hea, et mulle kenasti vastu tuldi J Ta sõidutas mu uude kodukesse ja rääkis ära põhilise, mida teadma peaksin. Ja nüüd siis see 'šokeeriv' koht, mida enne mainisin..

KÕIK oleks justkui kuskilt pildilt välja kukkunud või lihtsalt üle ootuste palju parem! Linn on väga armas, selline pisike, et igale poole saab 15-20 minutiga, aga samas on kõik olemas. Ja see ühikatuba, see kodu! VÄGA mõnus ja kindlasti palju rohkem, kui me ette kujutasime - suurem, ilusam, valgem, moodsam jne.

Tegemist on sellise suurema ruumiga, eraldi vannitoaga. Lisaks veel aken ja rõdu (niii hea vaade!!). Väike koridor, rõdu ukse kummalgi pool voodid ja nende vastas töölauad. Sabine jutustas, et Kolpinghaus ongi kõige ilusama vaatega ja meil vedas, sest saime ühe kenama ja suurema toa J

Minu juba kodune voodinurgake J

Töönurk..

Vaade rõdult (tegelikult palju-palju parem) J

Vedas veel seetõttu, et meil ka 'cleaning lady' ehk siis korra nädalas koristatakse põrandat ja vannituba jm, hinna sees :D See on siis Kolpinghausi eelis teise kahe ühika ees (tuleneb sellest, et meil on ühikas + motell ehk siin ei ööbi ainult tudengid). Selle poolest on ka erinev, et meil elab siin kass :D Täitsa oma kiisu! JJ

Pesuruum on terve maja peale, köök iga korruse peale. Külmiku rentisime, see toodi meile juba tuppa ära J

Oeh, emotsioone on rohkem kui kopika eest! Jutustada on veel tosinaga, aga kõht on tühjaks läinud ja võtan nüüd Dornbirni kaardi kaasa ja lähen linnapeale laiama :D

Tsautsauuu! ☼